on kohati toredad asjad… Firma pidu tegelikult oli mitme üksuse ühine üritus… koos tegemise üritus… lõbus ja rõõmus… oli muusikat ja möllu… käis jõuluvana… tegi nalja… pinnis kingisaajaid… üllatav kuidas ta suutis inimesi panna tegema asju… milles nad olid väga head… oli suurepäraselt kaetud laud… sai tantsida… enne kahtteist kuulutati välja aasta tegija… no peaaegu ma pidin pikali kukkuma… mis mõttes saab selle inimene… kes tegelikult ei tööta üldsegi mitte enam struktuuris kui sellises… käib vaid säramas ja kinke korjamas… jätan siinkohal mainimata asjaolu… et tean kui palju saab ta kinke nn oma üksuses… oi kui hästi me üllatust suudame teeselda… meil ei olnud ju aimugi sellest tunnustusest… ja ainult sellepärast me olimegi nii uhkelt üles löödud… kuigi meie ei kohtu ega iial ei anna ta mingit võimalust end tülitada mingite küsimustega… mis ei puuduta otseselt tööd… sain seekord tõestuse oma oletusele… mu sõber on lõpetanud suhtlemise minuga just tema otsesel mahitusel… aasta tegijaga said kõik pokaale kokku lüüa… ma pidin seda küsima… mida ta on minu kohta kokku rääkinud… et A minuga nüüd äkki suhtlemise lõpetas… kuna meil polevat millestki enam rääkida… “tegija” teeskles ka siin üllatust… küsis väga ülbelt naeratades… kuidas palun… kordasin küsimust… nädal tagasi lõpetas A minuga suhtlemise… mida sa talle oled minust rääkinud… vastust muidugi ei tulnud… aga lõpematu naer ise rääkis enda eest… kuidas me ka ei ürita jätta muljet kui heast inimesest… kummaline… kõik arvavadki nii… see ei lähe temast mööda… mind ei ole võimalik sellega lollitada… tal hakkas lihtsalt kade… kaks inimest saavad suurepärast läbi ja räägivad omavahel asjadest… millest tema ei tea… ka temast ja tema tobedustest… nüüd muidugi teab… aga tobedat naeratust see ei pühi tema näolt… ja ilmselt see ongi põhjus… miks ta võttis ja lõhkus selle toreda sõpruse… mis teha kui oled suu kõrvuni ilma sündidnud… loomulikult ei suuda tema ego sellega leppida… olen mitu aega seda püüdnud vaagida rahulikult… jõudnud aga ikka samasse kohta… peod on toredad… vahel aga piisab ühest väikesest situatsioonist või ühest inimesest… ja kõik ongi rikutud… aga see naeratus… see saab sealt pühitud lõpuks…
veel kõige veidram muidugi… kui see tuli jutuks tema kunagise klassivennaga… oli too täiesti šokeeritud… üritades mulle selgeks teha… et see tore inimene ei teeks iialgi midagi sellist… ta olevat selleks liialt uhke… et nii madalale langeda… ma ju räägin kui hea mulje avaldaja ” see tore inimene” oskab olla…
