tuju rikutud…

pilvede all kulgeb elu hoogsalt… aina töö ja töö… õnneks jõudsin viimaks koju… täna on mu lemmiksari… pilvede all… vähemalt seda saan vaadata…üks lõpmata tore ja keeruline suhtedraama… minu jaoks otse kui loodud…
vahepeal vaatasin sarja… veendusin… nii nagu mulle tundus… üks tegelaskuju on otsekui maha kirjutatud elust… nii ongi… sina püüad ja pingutad nii kuis jaksad… aga tema sätib oma kaks jalakest laua alla ja laseb endale muudkui mune ja peekoneid praadida ning end teenida… tegemata väljagi oma mitte kuulumisest sinna… ja mis kõige hullem… siis kiirustab edasi… märkamata rikutud elusid ja teostamatuid võimalusi… need mehed ei saa ju kunagi oma silmi temalt lahti ja suud ei oska ka enam kokku panna… aru ma ei saa… mida nad temas küll leiavad… kogu aeg vaja teda kuhugi kutsuda… kui temakest veel ei ole…muudkui ootame ja lükkame algust edasi… ja kui kõik ongi selge… siis vähemalt uurime… nii mööda minnes… kuidas siis temakesel ka läheb… ja aina rõõmustame… ei ole kedagi püsivat tema käevangus märganud… kuidas me saaksimegi… oleme ju nii lõputult töökad ja andekad… kõik kiidavad ja ootavad ja aplodeerivad…
tuju rikutud…