Sulle…

kes sa kaugel… kumiseb ikka mu kõrvus… pea nüüd juba kuu aega hiljem… selle saatel on libisenud mu elu… seekord ma loodan õigesse rööpasse… tasuta lõunaid ei ole… aga toimib… hind on päris korralik… ma kogu hingest loodan… seekord ei keera ma enam midagi kihva… ja mul ei ole midagi… mida siin taga nutta… kas ma jaksan… pean… mul ei ole valikut… võimalik et ongi nii… ei ole vahet mida arvavad sinust teised… sa pead ise endast arvama… ma pean jaksama arvata… enda üle uhke olla… see polegi nii lihtne… katsu end kogu aeg endaga võrrelda… ära hetkekski unusta… kas tahaksin seda iseendale… oh… aga praegu väga rahul… ma teadsin kohe… see inimene muudab mu elu… lõpuks ongi ta seda teinud… see kõik toimib… kuigi ta väitis… et mina ise teen seda… mul on vaid kahju et ma olen tema ellu mitu korda tõsiseid jamasid tekitanud…

aasta uus…

ja number uus… ma ei olegi väga suutnud sellest aastavahetusest aimu saada… kõik on käinud nii ootamatult ja kiiresti… uus aasta selle kõige juures on täiesti tähtsusetu… või siis teisejärguline… vähemalt minu jaoks… ja ma praegu mõtlen… võib olla ma olengi oma võimaluse ära teeninud… millegipärast uskumatu… tundub ikkagi rohkem nagu lotovõit… ma pean selle kõige üle ikka veel järele mõtlema… eriti kummaline… miks inimesed teevad nii nagu nad teevad… käituvad nagu nad käituvad… ja ütlevad nagu nad ütlevad… seekord ma tahaksin sellest kõigest lõpuni aru saada… see on kõige olulisem… sest… tasuta lõunaid ju ei ole… ja nüüd ma tõesti usun sellesse… tahan täpselt teada… miks… sest seekord ma kahtlustan… see vastab tõele… ja tasuta lõunaid ei ole…

pühad ja peod…

on kohati toredad asjad… Firma pidu tegelikult oli mitme üksuse ühine üritus… koos tegemise üritus… lõbus ja rõõmus… oli muusikat ja möllu… käis jõuluvana… tegi nalja… pinnis kingisaajaid… üllatav kuidas ta suutis inimesi panna tegema asju… milles nad olid väga head… oli suurepäraselt kaetud laud… sai tantsida… enne kahtteist kuulutati välja aasta tegija… no peaaegu ma pidin pikali kukkuma… mis mõttes saab selle inimene… kes tegelikult ei tööta üldsegi mitte enam struktuuris kui sellises… käib vaid säramas ja kinke korjamas… jätan siinkohal mainimata asjaolu… et tean kui palju saab ta kinke nn oma üksuses… oi kui hästi me üllatust suudame teeselda… meil ei olnud ju aimugi sellest tunnustusest… ja ainult sellepärast me olimegi nii uhkelt üles löödud… kuigi meie ei kohtu ega iial ei anna ta mingit võimalust end tülitada mingite küsimustega… mis ei puuduta otseselt tööd… sain seekord tõestuse oma oletusele… mu sõber on lõpetanud suhtlemise minuga just tema otsesel mahitusel… aasta tegijaga said kõik pokaale kokku lüüa… ma pidin seda küsima… mida ta on minu kohta kokku rääkinud… et A minuga nüüd äkki suhtlemise lõpetas… kuna meil polevat millestki enam rääkida… “tegija” teeskles ka siin üllatust… küsis väga ülbelt naeratades… kuidas palun… kordasin küsimust… nädal tagasi lõpetas A minuga suhtlemise… mida sa talle oled minust rääkinud… vastust muidugi ei tulnud… aga lõpematu naer ise rääkis enda eest… kuidas me ka ei ürita jätta muljet kui heast inimesest… kummaline… kõik arvavadki nii… see ei lähe temast mööda… mind ei ole võimalik sellega lollitada… tal hakkas lihtsalt kade… kaks inimest saavad suurepärast läbi ja räägivad omavahel asjadest… millest tema ei tea… ka temast ja tema tobedustest… nüüd muidugi teab… aga tobedat naeratust see ei pühi tema näolt… ja ilmselt see ongi põhjus… miks ta võttis ja lõhkus selle toreda sõpruse… mis teha kui oled suu kõrvuni ilma sündidnud… loomulikult ei suuda tema ego sellega leppida… olen mitu aega seda püüdnud vaagida rahulikult… jõudnud aga ikka samasse kohta… peod on toredad… vahel aga piisab ühest väikesest situatsioonist või ühest inimesest… ja kõik ongi rikutud… aga see naeratus… see saab sealt pühitud lõpuks…

veel kõige veidram muidugi… kui see tuli jutuks tema kunagise klassivennaga… oli too täiesti šokeeritud… üritades mulle selgeks teha… et see tore inimene ei teeks iialgi midagi sellist… ta olevat selleks liialt uhke… et nii madalale langeda… ma ju räägin kui hea mulje avaldaja ” see tore inimene” oskab olla…

vihm…

vilu ja nõme… mitte mingit jõulutunnet… vaatasin täna paari poodi… kinke on ju ikka tarvis… kõik on kohutavalt kallis… ja mitte midagi lahedat ei ole… aastaaruandluskoosolek oli igav… muidugi asutus on nüüd teine… aga ikkagi… nalja ei saa… kõik on kuiv ja närvesööv… eelmises kohas oli õhkkond sõbralik ja tehti nalja… enamuses sai muidugi kinke A ja O…ikka vaja ju koogutada selle poole… kes mõõdab hüesid ja resursse… või avab teatavaid uksi… aga siin on kuidagi eriti tuim ja tüütu… kõike tehakse nagu suurest kohusetundest ja kibestumusega… ei kujuta ette…milline saab olema veel pidu… veider on ka see… et osadele on eraldi bankett ja lõbustused ette nähtud… millegipärast siin kõik sellesse seltskonda ei kuulu… kuidagi ebaõiglaselt on kohustused ja eelised jagunenud… pale higis peab tööinimene maadlema… aga hüvesid saavad vaid mõned ära valitud… ja puhkust suvel ei saa… sest siis olevat kõige rohkem tööd ja pole võimalik… milleks mulle puhkus keset talve…

ja meilboksi värvisin roosaks… et midagigi ilusat oleks silmal vaadata…

kõigele lisaks selgub täiesti ootamatult… minu hea sõber ei soovi enam äkki minuga suhelda… ma ei kujuta ette… miks ometi… ma olen väga kurb ja õnnetu… polegi mingit normaalset seletust… see saab olla ainult ühe konkreetse inimese pahatahtlik… ja kade tegu… suurest egoismist ei suuda ta leppida sellega… et keegi teine võiks tema sõbraga paremini läbi saada… lihtsalt läheb ja laimab… ja hämmastav… kui kergeusklik on see hea südamega inimene… ta lihtsalt usub… jumal teab… mida talle ette valetatakse… elu on ebaõiglane…

talv astub oma …

õigustesse… täna vihm ja tuul ja torm ja sadu… istusime mingi aja olude sunnil kraavis…tee oli ikka väga libe… teeolud lihtsalt kohutavad… õnneks sai kannatada vaid mikrobusss… ja peale kohutava külma oli tegelikult päris huvitav… informatiivne… nüüd ma saan tõesti aru… maailm on väike… eesti aga on konnatiik… siin tunnevad kõik kõiki… kuniks bussikut kraavist välja orgunniti… läks aega… üks lahke kaasliikleja oma autoga viis lahkelt daamid lähedal asuvasse kohalikku baari… no seda on ilmselgelt palju öeldud… kohalikku sööklasse… vähemalt sai seal soojas oodata ja sooja juua kuni bussik jälle teele keerati… meid peale korjati… aga see mitu tundi mis selleks kulus… oli tõeliselt hea info aeg… kullaauk…

Päris ruttu…

on aeg lennanud… kohe on jõulud… kõik kohad täis heategevust… heade inimeste annetamisi… tasuta üritusi… aina küünlad ja tuled… kusagil ei paista suurt majanduskriisi… poes on küll valus… hinnad on meeletud… ja mina olen tegelikult tüdinenud… mitte kuidagi ei oska ma ennast välja puhata… ja mitte miski ei ole hea… raske on… abi pole kelleltki tulemas… glamuuri ja sära ei kusagil… tööd on… tohutult… ja seda kõike ei hinda mitte keegi… aina nõutakse rohkem… aina suurem on koorem… mida selga laotakse… kui protesteerid… kas ei saa oma kohustustega hakkama või?… inimvõimetel on ometi piirid… aga tasu ei tõsta keegi… ime et veel ei alandata… kohtasin üle tüki aja A. … veider… nii palju mõtlemist jälle… ma ei jaksa uskuda… ega unustada… mäletan siiani seda kõike… kutsus kontserdile… ilus kontsert oli… imeinimest seekord küll ei olnudki tasuta ilu jagamas… väidetavalt nii hõivatud… seminaridel ja koosolekutel pole ma ka teda ammu näinud… ja keegi ei räägi midagi… oi ta veel ei kujuta ette… kui hõivatud ta kohe varsti saab olema… aga üllatus on ometigi tore asi ( oi ma tahaksin tema nägu näha… kui ta sellest kuuleb… )

ja nüüd pilvede all…

kiire ja närviline…

on aeg mu ümber… ja inimesed… ja väsinud olen… tahan puhata ja pidutseda… ei taha mingeid lõputuid kohustusi ja sekeldusi… ah kui vihale see mind kõik ajab… tahan kontserdile… või teatrisse… kogu aeg on nii kiire… isegi mitte mingit aega ei jää arvutist uudiseid lugeda… rääkimata siis veel mingist blogist või millestki taolisest… mind vihastab kui siis veel nagu muuseas mainitakse… selline see elukutse kord juba on… sulle meeldib ju korraldada ja sekeldada ja tähtsana tunda… kusotsast ma end tähtsana tunnen?!… nagu äraaetud hobune… terve kuu aega nagu orav rattas… pole midagi paremat küsimusest… kas magasid halvasti… näed niiiiii õudne välja!… tere hommikust!… ma teen tööd… ja seda on niiii palju… kogu maailma tööd ei jõua mina ära teha… tahan jõulupühkust või ma lihtsalt enam ei jaksa…

tuju rikutud…

pilvede all kulgeb elu hoogsalt… aina töö ja töö… õnneks jõudsin viimaks koju… täna on mu lemmiksari… pilvede all… vähemalt seda saan vaadata…üks lõpmata tore ja keeruline suhtedraama… minu jaoks otse kui loodud…
vahepeal vaatasin sarja… veendusin… nii nagu mulle tundus… üks tegelaskuju on otsekui maha kirjutatud elust… nii ongi… sina püüad ja pingutad nii kuis jaksad… aga tema sätib oma kaks jalakest laua alla ja laseb endale muudkui mune ja peekoneid praadida ning end teenida… tegemata väljagi oma mitte kuulumisest sinna… ja mis kõige hullem… siis kiirustab edasi… märkamata rikutud elusid ja teostamatuid võimalusi… need mehed ei saa ju kunagi oma silmi temalt lahti ja suud ei oska ka enam kokku panna… aru ma ei saa… mida nad temas küll leiavad… kogu aeg vaja teda kuhugi kutsuda… kui temakest veel ei ole…muudkui ootame ja lükkame algust edasi… ja kui kõik ongi selge… siis vähemalt uurime… nii mööda minnes… kuidas siis temakesel ka läheb… ja aina rõõmustame… ei ole kedagi püsivat tema käevangus märganud… kuidas me saaksimegi… oleme ju nii lõputult töökad ja andekad… kõik kiidavad ja ootavad ja aplodeerivad…
tuju rikutud…

pime pühapäev…

väljas… pilved on nii madalal… mulle ei meeldi… pilvede all… vajun vastu maad… ajab ainult sööma… ja mitte midagi tegema… samal ajal peaksin hoopis hoolega tööd tegema… kõik oleks suurepärane… kui see suure suuga naine ei patraks igal pool valesid asju… tema elu mõte on töö… miks siis peavad teised sellepärast kannatama… et tema tahab käia ja särada… kui vanus enam muud ei võimalda… rikub ära teiste plaanid ja võimalused… söögist rääkides… supernaine on hooga juurde võtnud… jes… seega kaotab ta kiiresti turgu vastaspoole seas… ilmselt mõjub see kuidagi löögivalmidusele… väidetavalt valdav osa saab aina rohkem vastuseid… kus jääb kõlama… ma mõtlen selle üle… aina rohkem inimesi on tema pärast mures… aga keegi ei näita seda talle välja… üritatakse temaga koos aega veeta… kutsutakse igale poole… õhtusöögid… filmid… teatrid… kontserdid… haletsus… ei olegi see vanadus nii kerge… minu pärast õnneks ei muretse keegi… ainult ma ise… keegi ei küsi… kas see mulle korda läheb… kuidas ma ennast tunnen… keegi ei aruta minu eest salaja… kuidas minuga koos aega veeta… et ma ei saaks aru… minust hoolitakse ja muretsetakse minu pärast… peab selleks siis vanaks saama…
V.T. vandus suvel oma rumaluse üle… ta kutsus naist endaga koos esinema… ta nimelt on kindel… selles andes… kõik olevat olnud ok… isegi nõusolek juba… aga ta olla tähistades kogemata maininud kuulsust… ja kõik jäi katki… tobe… lähen ja tõstan siis arvutused joonisele… muidu saab sellest tegemata tööst üks suur pahandus…

ei hakka siia üldse lisama… normaalsed inimesed puhkavad ja taastuvad puhkepäeval…

sügis…

on meie ümber… aina lehed ja vihm… aga kiire… lõuna- eestis terve tore paar päeva… jagati igasuguseid kingitusi ja meeneid… kõik said sooje salle ja mütse… ainult üks peab meil ikka eriline olema… tema nimelt sai lõnga ja vardad… et ise endale kududa just seda… mida hing ihaldab… väidetavalt oodatakse teda aina selle klubiga liituma… nii palju tellimusi tulevat… ilma selle osava kätepaarita nii väga raske olla hakkama saada… ei hakka üldse mainima mingil hilisemal ühisel väljasõidul sain teada… kudumine olla tähelepanu saamiseks… milleks muuks siis ikka… põnevaid üritusi ja kohtumisi… siia mahub eksamikomisjon… oma erialastest teadmistest on ikka lõpuks kasu… ja muidugi kokkuvõtete tegemine… tore üritus toreda kava ja muude lõbustustega… töö on raske… põnev kindlasti ka… kahjuks muidugi olen ma algusest alustaja jälle… ei ole lihtne ennast tõestada kui inimene… kelle arvamus ja sõna on vägagi arvestatud… ei ole sinu sõber…

Vahepeal on selgunud… kahte gruppi jagatud seltskonnast üks grupp on teadmata põhjustel oodatamatult jäänud ilma oma ühest mentorist ja nüüd ühendatakse meid üheks koosluseks…